Reisimise võlud ja valud

Hei! Pole ammu näinud!

Ma tean, ma tean. Olen äärmiselt kehv blogija. Nagu ühele õigele eestlasele omane, on ka minul mitu vabandust varuks. Esiteks oli meil vahepeal pikk reis Aasias, seal olles lihtsalt ei tahtnud seda arvutit ette võtta. Teiseks, minu armas arvuti hakkab kahjuks pensionile jääma. Kui ma teile ausalt ütlen, siis olen ikka väga üllatunud, kui mul õnnestub lõpuks midagi üldse postitada. Hoiame pöialt!

Pidin üle kontrollima, kuhu ma eelmise sissekandega jõudsin. Lootsin, et olen teid ikka pikemalt kursis hoidnud oma tegemistega. Kes see enam mäletab, mis ma kolm kuud tagasi tegin?! Mis seal ikka, hakkan siis oma mälu värskendama ja üritan mälestused kirja panna. Mainin ära, et kavatsen üsna kokkuvõtvalt kirjutada, vastasel juhul läheb lihtsalt liiga pikaks. Sellega ei üritanud ma öelda, et mul on nii lõpp-lahe teekond olnud, et kõigist seiklustest rääkimine võtaks enda alla kümneid ja kümneid lehekülgi. Kahtlemata on see pool aastat olnud täis naeru ja avastamisi, aga kui sa oled ikka hardcore seljakotirändur, siis tuleb ette ka raskemaid aegu (loe: pole raha, pole elu).

Viimase postituse lõpus mainisin, et ootan Kevinit. Ei ta jäänud tulemata. Pakkisin oma asjad ja võtsin suuna Brisbane’i poole, kuna just seal Kevin maandus. Nancy ja Andres jäid minust maha. Nemad lahkusid mõned päevad hiljem koos meie saksa sõpradega lõunasse. Hüvastijätt oli kurb, kuna me polnud kindlad, kas pärast enam Austraalias üksteist näemegi. Samuti arvasin, et see oli ka hüvastijätt Coffs Harbouriga, kus ma juba kaks kuud olin elanud. Tulevik tõi mind küll sinna tagasi, aga sellest kõigest hiljem.

Kuna Kevinil õnnestus leida väga hea diil internetist, siis jõudsime omadega lõpuks hoopis tagasi Kuldsele rannikule. Meie hea leid seisnes siis selles, et saime väga soodsa hinnaga väga modernses kuurortis elada pea nädal aega. Asukoht oli super ja esimeseks nädalaks oli see meile just ideaalne koht.

Natuke ajast, mil peatusime Gold Coastil. Pärast kuurortist välja kolimist peatusime erinevates hostelites ja mina igatahes jõudsin järeldusele, et ükski hostel polnud nii lahe, nagu seda oli Aussitel Coffs Harbouris. Paari nädala jooksul üritasime endale tööd otsida. See oli hulga raskem, kui me arvasime. Samas, ma olen kindel, et töö oleks me lõpuks isegi leidnud, aga suurem mure oli just elukohaga. Hostelis oli kallis elada ja toa üürimine korteris oleks olnud hulga odavam. Kahjuks väga paljud inimesed ei soosinud paarikest enda majja. Kõige selle jama kõrval üritasime aga ka linna nautida. Käisime palju väljas ja kohtasime mitmeid lahedaid inimesi. Isegi komistasin otsa ühele eestlasele, kes seal juba neljandat aastat klubi turvamehena töötab.

Kevin on kalalkäimise friik. Läksime siis kohe päris avaookeanile kalale. Välja läks kaks paati ja mõlemas paadis oli u 12 inimest. Kui buss meid kõiki peale korjas, siis esimesena peale meid sisenes bussi väga õhinas neljakümnendates meesterahvas. Tema väitis, et pole kunagi kalal käinud. Niipea, kui paadimootor käivitus, kiskus mees näost kaameks ja kogu ülejäänud reisi istus ta nagu kivikuju, ämbrist kamprikult kinni hoides. Lained olid ikka natuke teistmoodi, mis nad kaldal vaadates tundusid. Ei osanud minagi ette aimata, et see merehaigus nii kerge tulema on. Kindlasti aitas kaasa ka see härrasmees, kes oma esimesel kalalkäigul ainult ämbripõhja nägi. Niisiis külastasin minagi vetsu lugematuid kordi. Ma ei tea, kas nutta või naerda, aga see reis kestis viis tundi. Ma üritasin head nägu teha ja ära kannatada. Mul õnnestus isegi üks kala välja tõmmata, mis oli nii haruldane, et isegi meie giidid ei tundnud ära. Hiljem sadamas kalameeste ülemus teadis öelda, kellega tegu oli, aga see tõesti pidavat olema haruldane saak.

Teine paat oli täis turiste Jaapanist ja need olevat seal kõik merehaiged olnud, kogu kalasaagi tõi pardale meeskond.. 

Minu eriline saak

Lõpuks, kui saime aru, et meil pole palju õnne töö ja elukoha leidmisel Gold Coastil (tegelikult Kevinil isegi õnnetus saada üks tööots, aga tunde anti vähe ja ei tasunud ära) ning kuna Kevin tahtis hirmsasti Sydneysse minna, siis ostsimegi bussipileti Sydneysse. Juba kahe tunni pärast asusime teele. Kuna meil oli „hüppa peale, hüppa maha“ bussipilet, siis mõtlesime, et hüppame korraks maha ka Coffs Harbouris. Tahtsin Kevinile näidata, kus ma seal elasin ja plaan oli mõne päeva pärast edasi Sydneysse minna. Kolmest päevast sai nädal, nädalast sai kuu ja nii me siis lõpuks olimegi seal kaks kuud jälle. Kuna ma sain tagasi oma hullu töö kohvikus ja Kevin sai samuti seal tööd, siis mõtlesime, et miks mitte veel raha teenida ja üleüldse Aussitelis elades aeg lendabki kiirelt.

Mida enam me seal tööl olime, hakkasime lõpuks aru saama, et äril ei lähe vist ikka nii hästi. Inimesi käis ja kõik tundus nagu korras olevat, aga meie ei saanud enam oma palka kätte. Lõpuks ütlesime oma töö üles ja ootasime vist kaks või kolm nädalat oma raha. See aeg oli üks nendest "pole raha, pole elu" perioodidest. 

Õnneks just siis, kui olime töötuks jäänud, leidis mind Anna-Liis. Oleks ma ainult varem teadnud, et kõigest mõnisada meetrit hostelist, kus me ilmatu aja elanud olime, elas üks äärmiselt tore Eesti tüdruk. Tema on Austraalias olnud juba pea neli aastat. Coffsis on tal suur ja ilus maja, kus ta meil lasi peatuda paar nädalat, mil ootasime oma viimaseid rahasid. Vahelduseks oli väga mõnus elada omaette ja mitte jagada tuba kuue teise inimesega. Ja tore oli meie salakeeles vadistada vahelduseks. Anna-Liis ja tema elukaaslane Erwin on kindlasti inimesed, keda loodame tulevikus veel kohata :)

Igal õhtul Coffs Harbouris

Anna-Liis paremal

Erwin tõi teiseltpoolt Austraaliat naisele kingituse haha

Ekstreem spontaansus

Üks õhtupoolik Coffsis, kui olime kätte saanud oma viimased tuhat dollarit, tekkis meil idee, et miks mitte põrutada Aasiasse natukeseks. Meil oli selleks ajaks juba päris korralik summa kogutud, aga kuna Austraalias reisimine on super kulukas, siis Aasiasse minek tundus ideaalne plaan. Uskuge või mitte, aga juba paari tunni pärast olidki meil lennupiletid broneeritud Bangkoki. Mõned päevad hiljem lahkusime Coffs Harbourist Sydneysse. Loomulikult oli vaja ju seal ka vaatamisväärsustega tutvuda. Sydney mulle meeldib. Kui ma peaks elama kuskil suurlinnas, siis kindlasti kaaluks just seal elamist. Pargid on seal nii ilusad. Linnapilt on üleüldse väga kena ja palju on teha. Käisime ära ka meremaailmas, mis oli minu esimene kord. Täitsa kihvt oli.

Suudlus läbi klaasi

Kohtumiseni Sydney, siit me tuleme, Bangkok! Enne küll veetsime päeva ka Singapuris. Ilmataat kahjuks ei oodanud vist meie tulekut ja terve päev ainult kallas. Sellegipoolest tegime mööda katusealuseid liigeldes linnale tiiru peale. Väga moderne linn. Palju kõrghooneid ja samas ka ilusaid rohealasid. Singapuris nende endi sõnul on töötuse määr null protsenti, tegelikult järgi vaadates 1,8%, aga no tehke järgi, eks ole! Inimestele, kelle teenistus on väga kehv, on olemas korterid, kus neil tuleb tasuda äärmiselt väike üür. Ehk siis Singapur ei taha näha kedagi tänaval elamas. Tegelikult maaliti meile seal pilti palju ilusamaks, kui see tegelikkuses on. Singapur võib küll olla jõukuselt kuues riik maailmas, aga elu on siiski niivõrd kallis, et suurematel peredel on raske toime tulla. Kuid sellegipoolest tuleb Singapurile au anda, sest nad on nii suure arengu läbi teinud väga väikese ajaga ja tundub, et rahva heaolu läheb siiralt korda ka seal üleval pool toimetavatele inimestele.

Taimaa

Bangkoki lennujaama jõudes tervitas meid väga vigase inglise keelega naisterahvas. Kevin rääkis temaga pikad jutud maha ja kui küsisin, millest jutt oli, siis vastas tema mulle, et ega ta aru saanud. Tegelikult üritas Kevin välja uurida, kuidas me linna saame, aga lõpuks pidime oma mõistusega ikka välja nuputama. Rongile pileteid ostes kohtasime Taani poissi, kes samuti oli segaduses, kuidas seal need süsteemid töötavad ja kuhu üldse minema peab. Kuna meie majutus oli samal tänaval, siis ühendasime jõud ja reisime koos edasi.

Suure seiklemisega leidsime üles oma hotelli. Piltide pealt nägi see välja loomulikult kolm korda parem. Aga Aasia kohta oli see hüva küll. Üldjuhul meie majutus oli alati üsna viisakas. Vannitoad olid alati nii üles ehitatud, et dušši pidid võtma pea et vetsupoti kohal. Selle raha eest oled loomulikult õnnelik, et sedagi antakse.

See tänav, kus me elasime.. see oli üks suuremat sorti peotänav. Kõik kohad olid täis kas baare, restorane, müügiputkasid, tänavatoitu jne. Inimesi oli meeletult palju ja seal oli väga kerge üksteist silmist kaotada. Menüüd on igal pool täpselt samasugused- palju mitmesuguseid riisiroogasid, kala, mitmes variandis nuudleid.. pealtnäha päris lihtsad toidud, aga kõiki maitseaineid, mida nad kasutavad, ei suutnud välja nuputada. Loomulikult pakutakse ka kalli raha eest Ameerika ja Euroopa toite.

Muusika on nii vali, et kui üritad seal kellegagi vestlust pidada, siis õhtu lõpuks on sul hääl läinud. Kahtlemata on see nende strateegia, sest eks sa siis annadki lõpuks alla rääkimise osas ja ostad õhtuläbi jooke. Aga kõik see oli nii teistmoodi ja huvitav. Bangkokis siis lühidalt öeldes sai palju väljas käia ja loomulikult turisti mängida.

Kõige mustem jõgi, mida ma eales näinud, aga neile kõlbas suplemiseks küll

Meie peamine transpordivahend. Pildi autor Kamila Hankiewicz

Meie hotelli katusel.. pole paha! Pildi autor Kamila Hankiewicz

Saime endale ikka paadireisi ka kaela

Pildi autor Kamila Hankiewicz

Pärast nädalat pealinnas sai juba küll. Tahtsime põgeneda sellest rahvamassist. Kuulsime inimestelt, et Koh Chang on üks väärt külastamist saar. Sinna läksimegi. See on Kamboodia lähedal ja üks suurematest saartest Taimaal. Pikk bussireis ja lõpuks väga logu praamiga väina ületamine ja seal me olimegi. Polnud meil aimugi, mis piirkonda seal saarel siis minna võiks. Midagi pidid sa taksojuhile ütlema. Olime kuulnud Lonely Islandist. Jälle, sinna läksimegi! Teekond sinna oli kergelt öeldes huvitav. Taksod on seal esiteks sellised, et su kotid visatakse auto katusele ja kuskil kümme matsi püüab end ära mahutada autokasti. Meie peatus oli kõige kaugemal, nii me siis loksusime nendel käänulistel teedel puupinkidel istudes.

Piirkond, kuhu me otsustasime minna, oli kõige õigem otsus. Seal oli just parajalt vaikne. Polnud inimtühi, aga polnud ka kedagi sulle pidevalt varbale astumas. Kohalikud juba olid kaks korda sõbralikumad ja siiramad. Elasime valdavalt ookeani äärsetes majakestes. Praegu kirjutades tuleb igatsus peale.. Mis me seal siis ära tegime? Peamised tegevused olid kalalkäik (seekord olin targem- muretsesin merehaiguse vältimiseks tabletid ning laineid olid ka lapsemäng), snorgeldamine, kohaliku eluga tutvumine, uskumatult odav massaaž, pidutsemine ja rolleriga ringi vuramine. Kuna päevad olid kuumad, siis ainuke viis kuidagi jahutust saada, oli motorolleriga ringi liiklemine. Terveks päevaks saad rolleri laenutada seal kõigest 2 euro eest. Meie sobitasime seal sõprust kohalikega ja saime odavamalt, muidu võib olla kuni 3 eurot päev haha. Siis muidugi pidu-pidu. Põhiline oli see, et iga pool sai tasuta tervitusjoogi ja tihtipeale ka bbq. Tervitusjook ei ole seal mingi väike shot, vaid kohe ämbriga. Just, Taimaal saab tihtipeale ämbriga juua. Selline väike poole liitrine ämber.

Täpselt nii lähedal ookeanile meie "hotell" oligi

Ikka ja jälle kalale

Sellistel teedel oli roller otsi andmas, kui mäest üles üritasime saada

Tasuta kraam, millega inimesi baari meelitatakse

Tuleshow

Need ei ole teadagi minu karvased jalad seal. Loomulikult proovisin minagi selle nalja ära.. kõige veidram tunne üldse. 

Ahvid viisid elektri

Kohalikega sõbrustamas

                                           Üks näide väga värisevate kätega tehtud näide prallest
                                                      (kui üldse midagi aru saate haha) 

Olime jõudnud Taimaale ja meil polnud aimugi, et tulemas on uusaasta pidustused. Neil on kombeks ikka terve nädal tähistada. Kummalisel kombel on neil traditsiooniks üksteist veega kasta. Lihtsalt loobitakse ämbritega vett ja eriti just tänavatel, kus on palju rahvast. Lisaks veele saad veel jahu ka kaela. Kõik tundub lõbus ja kellele siis veesõda ei meeldi, aga tead, kui seda ikka päevad läbi tehakse, siis lõpuks kükitad nii palju toas kui võimalik, et mitte kohata järgmist maniakki veeämbriga. Inimesi ei huvita, kas sa just vahetasid märjad riided kuivade vastu. Ikka ja jälle saad selle ämbritäie kaela. Kõige hullem oli, kui sa rolleriga sõitsid ja siis seda vett lendas ühelt ja teiselt poolt- raske oli midagi näha haha.

Pildi autor Kamila Hankiewicz

Olime vist juba kaks nädalat Koh Changil olnud, kui otsustasime edasi minna Phi Phi saartele.

Saime vist 24 tundi reisimist bussidega, kui lõpuks jõudsimegi saartele. Ma olin äärmiselt põnevil, kuna sellest hetkest olin ma unistanud sellest ajast peale, kui nägin esmakordselt filmi The Beach peaosas Leonardo DiCaprioga :D Kohale jõudes ootas meid ikka ja loomulikult ees turistide hordid. Kuigi seal ei olnud seda omaette olemise võimalust nagu seda oli eelmisel saarel, oli seal siiski võimalik tunda nagu oleks maailma eest peidus. Tegelikult saab sealgi väga privaatseid ja kärast eemal kohtades peatuda, aga nende majutuste maksumus käis meile loomulikult üle jõu. Kui sa oled tööinimene ja lähed paarinädalasele puhkusreisile, siis miks mitte. Ülejäänud maailmast on see ikkagi niivõrd palju odavam.

Kiirelt siis sellest, mis me seal ära tegime. Põhiline atraktsioon oli paadireis erinevate saarte vahelt. Reis hakkas pihta vara hommikul ja lõppes päikeseloojanguga. Külastasime erinevaid kohti snorgeldamiseks, ahvisaart, laguunsinise veega randa, Maya Bay (saar, kus filmiti THE Beach) ja palju muud. Reisi kulminatsiooniks oli päikeseloojang merel.

Phi Phi saartel on kuulsad ka rannapeod. Noored Tai poisid teevad kogu õhtu tuleshowd ja igast muid trikke.

Üks huvitav koht, mis oli iga õhtu rahvast pilgeni täis, oli baar, kus sai taipoksi proovida. See oli ikka täitsa ehe värk. Osavõtjad said selle eest küll tasuta juua ämbriga, aga pigem meelitas neid sinna üles ikka see uudishimu, mis tunne on ikka kellelegi virutada. Kord nägime, kuidas ühed üritajad võtsid seda liiga tõsiselt ja lõpptulemus oli mehel luumurd.

                                     Selles videos näete aga kohalikke- näitamas, mis on õige taipoks.

Veel käisime ära ka Phuketil ja pärast seda otsustasime Taimaa jätta sinna paika selleks korraks ja edasi Indoneesiasse minna.

Phi Phi

Maya Bay. Mul on nüüd sama liiv varvaste vahel olnud, mis Leonardolgi 

Indoneesia

Meie esimene peatus oli Jakarta.

Ei osanud küll oodata seda, et tegemist on ikka väga suure ja sugugi mitte koleda linnaga. Seal sa ei tunne end kõndiva rahakotina, pigem vastupidi. Näed kas väga rikkaid või väga vaesaid inimesi. Ja väga palju näed just rikkaid, pealinna värk vist. Seal on eriti palju kaubanduskeskuseid. Need omaette juba on vaatamisväärsused. Meeletult suured ja luksuslikud. Eksisime ühtepuhku nendes ära. Ühes kaubanduskeskuses oli tavaliselt mitu kino. Käisime meiegi siis vist vähemalt kolm korda kinos, kuna pileti hind on kõigest 2 eurot. Huvitav on see, et pikemat aega tundub seal olevat erilises tähelepanus üks film. Kui meie Jakartas olime, siis see number üks film oli Ämblikmees. Seda näidatakse nädal või jummel teab kui kaua hommikust õhtuni ja siis on paar teist filmi veel kuskile vahele pandud, nii sa polnud siis sunnitud iga päev Ämblikmeest vaatama.
Pilet kinno võis küll odav olla, aga kõik muu kaup tundub olevat sama hinnaga nagu Euroopas. 

Käisime ka veepargis. See oli Indoneesia suurimaid ja adrenaliini jätkus pikaks. Ma proovisin kõik atraktsioonid ära, mida seal vähegi teha sai. Arvestades, kui suur põdeja ma olen, siis olin enda üle ikka päris uhke küll. Võib-olla küll mitte nii uhke selle üle, et viimastena veepargist lahkusime.. isegi lapsed olid enne meid kadunud. 

Järgmisena võtsime sihi Balile. Mina nii kartsin, et raudselt peame lendama sinna eriti väikese lennukiga, kuna see ei ole enam rahvusvaheline lend. Aga õnneks oli tavaline lennuk nagu ikka. Esimesed päevad peatusime Kutal, mis on peamine koht, kuhu turistid jõuavad, sest see on ookeani ääres ja kõik on seal olemas. Kohe jäid mulle silma eriti kõrged lained. See oli surfajatele taevas. Sellest ka oli tingitud meeletu inimeste mass vees. Mina ei tea, kuidas need surfajad seal üksteist surfilaudadega uimaseks ei tagunud..

Elamine oli meil seal vist siiani kõige modernsem kogu selle Aasia reisi kestel. Mõnus oli lõpuks sooja veega end pesta. Enamus hotellid kahjuks ei võimalda sooja vett Aasias. Pead rohkem maksma või siis lihtsalt ei saagi. Mõnikord oli parajalt jahe ja sellise kuumaga väga mõnus dušš, aga vahest oli ikka tunne, nagu oleks jääkuubikuid kaela saanud.

Kuta oli ilus ja ööelu oli seal muidugi aktiivne, aga tahtsime rohkem sisemaale minna. Meie järgmine ja ühtlasi ka viimane sihtkoht oli Ubud. Kui keegi üldse kunagi peaks reisima Balile, siis soovitan väga kuumalt sinna minemist. Kahtlemata üks lemmikutest. Loodus on seal nii hingematvalt kaunis ja inimesed super toredad. Palju templeid ja selline tunne nagu inimesed elakski kuskil templites, nii vahad majad.

Rentisime sealgi rolleri, et oleks mõnusam liigelda. Mina seal kunagi sõita ei julgenud, kuna liiklus on kergelt öeldes hull. Minu silmis on igatahes Kevin kõik sõidutestid läbinud.

Olime broneerinud endale jälle ühe majakese. Hästi mõnus atmosfäär oli seal ja igal hommikul toodi meile tuppa banaani pannkoogid ning hulganisti puuvilju. Jamm! Alguses mõtlesime, et meie kõrval olevates majakestes ei ela kedagi, aga inimesi ikka käis seal läbi küll selle aja jooksul. Isegi omaniku suur pere elas kõik seal. Pluss elas seal ka mees Tsiilist, kes seal juba kaks aastat olnud. Tema ostab odavat kaupa kokku ja saadab selle kõik laevadega Lõuna-Ameerikasse ning läheb seal see viis korda kallimalt müüki. Tundub, et tasub ära küll. Igatahes nende kõigiga sai ka omaette seiklusi. Ükskord küsisime omanikult, kas kuskil õhtul midagi põnevat toimub. Tema kohe pakkus meile, et lähme kuskile peole, naine tahtvat tal tantsida. Naine oli ikka poole noorem ka. Niisiis läksimegi omaniku, tema naise ja Tsiili härraga ööelu avastama. Olime juba üle poole tunni sõitnud, kui lõpuks saime aru, et oleme kõiksugu turistipiirkonnad kaugele seljataha jätnud. Peatusime siis lõpuks mingi kuudi ees, kus minu mäletamist mööda oli vist ainult üks auto. Märkasime, et väljas ukse taga istub kümmekond kohalikku noort tüdrukut, kes olid oma parimad riided kapist välja otsinud. Mõtlesime Keviniga, et mis kuradi koht see selline on. Avasime ukse ja astusime sisse. Seal oli pime kui öö. Märkasime kohe lava ja suurt ekraani. See oli mingi karaoke koht. Sees oli hirmus kopituse hais ja, ma küll hästi ei näinud seal kottpimeduses, aga tundus, et neli inimest oli veel sinna ära eksinud. Kedagi igatahes laval laulmas polnud. Kuhu see siis kõlbas?! Kevin võttis laulude listi ette ja valis sealt välja lood nagu I don’t wanna miss a thing (Aerosmith), My heart will go on (Celine Dion). Ütleme nii, et meie saime kõvasti naerda ja ilmselt need kohalikud seal kuskil pimeduses nutta. Muidu Kevin laulab küll mulle siin ühtelugu ja täitsa hästi, aga seda õhtut ma ei tahaks küll mäletada :D Tegelikult kõige hullem oli, kui ma ühinesin temaga My heart will go on loo ajal.. nagu kassikoor. Ei aga peaasi, et lõbus oli.

Mis point oli siis nende tüdrukutega seal ukse taga. Nemad ootasid endale kaaslast. Seal pidavat asjad nii käima, et tuleb keegi meesterahvas ja valib endale tüdruku välja ning seejärel saab tüdruk sisse tulla. Mehe kohustus on siis talle õhtu jooksul välja teha. Me olime seal ehk paar tundi ja selle aja jooksul ei tulnud küll sinna kedagi juurde.

Rafting. Ma ei teagi, kuidas selle kohta eesti keeles öeldakse. Igatahes seda tehes tuleb kummipaadiga ekstreemset jõge läbida. Peale minu ja Kevini olid meid kaaslasteks paadis kolm keskealist naist Austraaliast. Kõige parem seltskond, keda üldse tahta! Nendega sai lihtsalt nii palju naerda. Mulle meenutasid nad pidevalt Seks ja Linna tegelasi. Igatahes, ees oli meid ootamas siis 11km paadis püsimist. Kõigepealt tundus nagu oleksime kaks kilomeetrit mööda mäekallast alla kõndinud. Jõgi oli väga sügaval orus ja kogu see org oli maagiline. Nagu oleks kuskil filmis olnud. Kogu see 11km oli nii põnev ja kui meil ainult oleks aega pildistada olnud või veelgi enam filmida.. kahjuks on sul pidevalt tegemist ja seda pildistamist sa endale lubada ei jõua. Meil oli küll GoPro kaasas (ostsime Keviniga endale Austraaliast kasutatud GoPro), aga tõesti lihtsalt ei olnud võimalust. Kahjuks ei olnud meil võimalust ka seda kiivri külge kinnitada, et oleks saanud filmidagi vähemalt. Mis seal ikka, mälu talletas piisavalt hästi. Millegipärast meie paat jäi alati kuskile kivi otsa pidama. Meid kohe tõmbas sinna. Retke lõpus viidi meid sööma väga kaunisse kohta vaatega riisipõldudele.

Süüa saime Aasias iga päev väga hästi. Kuna kuskil pole sul võimalust ise endale midagi küpsetada, siis ainuke võimalus ongi see, et sa käid kolm korda päevas väljas söömas. Milline luksus. Sellega harjusime ruttu. Austraaliasse naastes oli raske jälle ümber harjuda. Ubudis oli meil oma lemmik väike restoran, kus perenaine meid nagu oma pereliikmetena kohtles. Tema võttis meilt tellimuse ja läks kööki ja tegi toidu valmis. Nii hea toit oli alati ja super odav võrreldes teiste kohtadega. Käisime seal iga päev korra söömas. Kõigile teadmiseks, siis Indoneesias ja ilmselt ka paljudes teistes Aasia riikides on probleemiks suhkruhaiguse tekkimine rohkest riisi tarbimisest. Seega, sööge vähem riisi.

Ubudis ongi juba see võlu, et sa rendid selle rollerile endale ja siis sa lihtsalt sõidad mööda tundmatuid teid ja avastad ümbruskonda. Teele jäävad sul kaunid riisipõllud, templid, vulkaanimäed, vihmametsad, kohalikud naeratavad ja lõbusad lapsed, emad-isad..  pole millegi üle kurta. Balil jäi nii palju kohti veel avastamata ja Indoneesia koosneb nii paljudest põnevatest saartest, kus on näha ja teha palju. Sinna tuleb kahtlemata tagasi minna. 

Tagasi tööle

Aasias reisimine on üks kaval väljakutsumus. Kõik on odav, aga mida odavam, seda kergemini sa endale asju lubad. Raha on seal lihtne kaduma. Nii kahju, kui see ka meile oli, võtsime vastu otsuse, et peame tagasi Austraaliasse lendama. Tulime jälle läbi Singapuri. Kevini sisetunne ütles, et Darwin võiks see koht olla, kuhu lähme oma õnne otsima. Ka Nancy oli planeerimas kolimist Melbournist Darwinisse. Mõeldud-tehtud. Darwinis on elu väga kallis. Nädalas kulus meil hosteli peale juba ainuüksi pea 700 dollarit. Rääkimata siis söömisest jne. Üks hetk me saimegi aru, et enam ei saa me lubada endale hostelisse toa võtmist ja elasime põhimõtteliselt öö tänaval. Ma tean, et Kevin hirmutas Facebooki postituses teid hulga rohkem, kui asi tegelikult väärt oli. Samas peab paika, et rahadega oli meil väga-väga kitsas. Kolm nädalat saime endale lubada ainukese sooja söögina pakinuudleid. Kuna meie praeguses elukohas polnud kuni kolm nädalat pliiti, köögis kõigest veekeetja, siis meil polnudki palju valikuid. 

Elame omaette linna lähedal kuskil laohoones. Tasuta. Selle eest käisin kuni tänase päevani omanikel hommikuti kolm tundi lapsi hoidmas. Kolme aastased kaksikud ning kaheksateist kuune põnn . Toredad lapsed, seega üsna hea diil. Homsest aga hakkan lapsi hoidma üheksa tundi päevas, kuus päeva nädalas. Ilmselgelt mitte tasuta enam. Ainuke miinus on see, et nemad ise elavad siit kaugel ja iga hommik ma kõnnin sinna ja tagasi, 40 minutit üks ots. Samas plussiks on see, et saan oma pekid minimaalsel määral vormis hoida.  

Kevin on praegu tööl Kasiinos. Kuna praegu on Darwinis kuiv aastaaeg, siis toimub siin palju üritusi, mida Kasiino korraldab.

Darwin iseenesest on tore koht. Alguses mulle väga siin ei meeldinud. Hästi palju aborigeene tänavatel, kes oma kommuunist välja visatud ja kes ei ole suutnud sulanduda tänapäeva ühiskonda.  Samas ei tee valitsus siin ka head tööd nendega. Ehitatakse neile maju küll, et nad tänavatel ei elaks, aga kuna keegi ei küsi neilt, milline oleks maja, mis nende traditsioonidega kokku sobiks, siis tihtipeale aborigeenid nendes majades lihtsalt ei tahagi elada.

Darwin on väga tööstuslik ja palju ehitustöid ümberringi. Siin on ehitusbuum. Sellest ka palju meessoost bäkkereid, kes siin töötavad. Täielik meeste linn. Sellest on ka aru saada, kui tänavatel liigud- alatihti saad kas lehvitamisi, autosignaale jne. Ilmselt see seletab, miks tüdrukud siin tänavatel kõndimas ei näe :D Ookeanis siin ujumas ei käida, sest vees on palju meduuse.Kuigi neid on kuival hooajal tunduvalt vähem ja mõni julge ikka käib sulistamas. Krokodille siin õnneks ei liigu, selle jaoks pead natuke rohkem ikka sisemaale minema.

Pargid ja rannad on kenad ja ümberkaudsed rahvuspargid räägitakse olevat Austraalia ilusaimad. Tuleb minna oma silmaga vaatama! Samuti kuival hooajal toimub siin alati midagi, väga palju üritusi igale maitsele.

Arvatavasti mõtlete, mis valemiga see postitus kokkuvõtvalt kirja on pandud. Tunnistan, et mõnes lõigus jäin tõesti liiga pikalt seletama, aga siiski- pidevalt tuleb meelde uusi seikasid, aga, et mitte teie lugemist väga pikaks venitada, siis usun, et võin nüüd punkti panna. :)

Tagasihoidlik Jaanipäeva lõke Darwini rannas haha. Tegelikult on keelatud lõket teha, aga Nancyl on julged sõbrad :D

Northen Territory Day. 1.juulil tähistatakse päeva, mil Põhjaterritoorium sai 35 aastat tagasi iseseisvaks. 

1.juuli- see on ainuke päev aastas, mil inimesed võivad osta ilutulestikku ja neid taevasse lasta, kus iganes süda lustib. Ja uskuge mind, seda nad teevad 24 tundi. Pluss igal aastal koguneb randa tuhandeid inimesi jälgima pea poole tunnist ilutulestiku showd. Ma ei tea, kui palju raha sinna taevasse lastakse, aga see on vist kõige ilusam ilutulestikk, mida ma elus näinud olen. 

Coffs Harbour, Russell Crowe, jõulud ja palju sakslasi

Kes blogi peab, siis teab, et on võimalik jälgida sinu sissekande vaadatavust. Ühesõnaga saad ära näha kõik riigid, kes sinu kirjapanekuid on lugenud. Loomulikult eestikeelset blogi loevad kõige rohkem eestlased. Minu üllatuseks teisel kohal oli aga USA ning lehe vaatamisi oli täpselt nii palju, et imestusest toit kurku kinni jääda võiks. Miks? Minu mäletamist mööda elab seal ainult üks tuttav. Ei usu, et temagi seda lugenud on. Tundub, et mind jälgitakse. Seega, kui Austraalias peaksid kastanipuud vohama hakkama, siis USA teab, kelle peale näpuga näidata.

Viimaste päevade jooksul, mis me Gold Coastil veetsime, otsustasime, et võtame suuna Coffs Harbouri poole. Üks Eesti poiss teadis rääkida, et seal on palju mustika farme. Helistasime mõningatele farmeritele ning kui kuulsime, et üldjuhul kümme dollarit tunnis saab palka, siis kõigil kiskusid ninad kortsu, sest meid oli hellitatud juttudega kahekümnest dollarist tunnis. No mõtlesime, et lähme ikka kohale ja vaatame seda asja. Coffs Harbour jääb eelmisest elupaigast kuskil kuue tunni tee kaugusele. Lõunasse. Nüüd me siis oleme põhimõtteliselt Brisbane’i ja Sidney vahel. Andres oli meil üsna stressis, kuna ta põdes meie elukoha puudumise pärast. Just meie tõttu oli ta mures. Meie Nancyga aga võtsime seda just nagu põnevat seiklust :) Kujutasime vist ette, et ärkame hommikul rannas ja sööme hommikusöögiks banaane. Kuid ei, nii "õnnetult" meil veel läinud ei ole. Jõudsime aga linna ja avastasime, et kõik kohad on kinni, kuna kell oli juba viis ja laupäev  pealekauba veel. Muide, siin pannakse enamus asutused väga vara kinni. Näituseks suuremad kaubanduskeskused suletakse juba kella poole kuue ajal. Nädalavahetusel veelgi varem. Neljapäeviti on siis luksus kauem osturallit teha, lausa kella poole kaheksani.

Kui nüüd jätkata sealt, kus ma pooleli jäin. Istusime siis selles väikeses linnakeses suletud turismiinfo ukse taga. Nägin seal lähedal teisigi matkaselle ja küsisin, kas nad teavad midagi bäkkerite hostelist. Sinna olidki nad teel. Järgnesime neile, kuid õhtu lõpuks leidsime siiski hoopis teise hosteli. Seal oli meil ülim privaatsus. Saime kolmekesi ühes toas olla ja meil oli isegi oma vannituba. Ülejäänud toad olid kuuele või neljale inimesele ja ilma vannitoata haha. Sellepärast saigi juba kolmest tuba lugeda piisavalt privaatseks.

Järgmiste päevade jooksul käisime juba farmi tööd otsimas. Saimegi. Mustikaid korjama. Jee. Või tegelikult mitte nii rõõmsalt. Tuli välja, et farmi peavad hindud. Nemad juba naljalt sulle head palka ei maksa. Meie päevateenistus põhines siis vastavalt sellel, kui palju me ämbreid jõudsime ära korjata. Üks ämber- 5 dollarit. Ühte ämbrit sa korjad aga kuskil pool tundi. Seega tunnis teenisid sa oma kümme dollarit. Iga kord, kui viis ämbrit oli korjatud, teadsid, et päeva üüriraha on olemas, järgmised kaks ämbrit lähevad söögi jaoks, sealt edasi bensiinile ja lõpuks saab ehk viis kuni kümme dollarit kasumit kah :D Nutt tuli peale küll. Tööd tegime päeva jooksul kuskil kaheksa tundi. Kokkuvõtteks saimegi ligi 80 dollarit. Kui elaks õhust ja armastusest, siis oleks see ju hea palk küll. Nädalas oli meie teenistus ligi 600 dollarit. Aga seda juhtus ainult korra. Üldiselt oli ikka hulga kehvem, sest vihma tõttu alati tööle ei saanudki ja teine kord jälle kuumus tappis. Kujutage ise ette, kui põõsaste vahel on 40 kraadi kuuma ja siis nopi seal neid marju. Väga ei tahaks küll. Õnneks põõsad on siin kõrged, minust pikemad. Ei pea küürutama ja vahel õnnestub isegi päikese eest varjuda. Naeru ei saanud tagasi küll hoida, kui asi puudutas hindude aktsenti. Perenaise "bring mii muuur bukets" meenutas mulle kogu aeg Simpsonitest tegelaskuju Apu kliki seda

Mustikaid korjata oli tõeline piin, aga lohutuseks olid põllud looduskaunis kohas. Pärast vihma hakkasid mäed aurama.

Lõpuks pidime loobuma oma luksuslikust toast ja hostelit vahetama. Läksime hostelisse, kus peame kuuekesi toas olema. Juhtus nii, et mina ja Nancy olime ainukesed tüdrukud toas. Õnneks poisid, kellega tuba jagasime olid seal korralikud ja isegi meie tiba tillukene tuba on normaalsuse piirides korras.

Siin toas on lisaks neile kahele voodile veel üks voodi. Jep, häid lambaid mahub ühte lauta ikka palju. 

Oleme siin hostelis juba pea viis nädalat olnud.  Piisavalt pikk aeg, et mõelda edasi liikumisele. Aga samas siin hostelis on piisavalt lõbus olla. Iga päev nad korraldavad midagi. Pizza ja bbq õhtuid, surfamine, kajakitmine, lauatennis, väiksed reisid kuskile ja palju muud. Kuna siin viibivad valdavalt noored inimesed, siis tegevust ja nalja jätkub kauaks. Juba sellepärast otsustasime ka jõulud siin mööda saata. Kuigi. Kahtlemata pole siin ikka õiged jõulud. Esiteks ei saa sa juba seda õiget jõulutunnetki, kui õues lõõmab päike ja parimal juhul paari maja küljes ripub mõni jõulutuluke. Siin lihtsalt ei pöörata sellel nii palju tähelepanu. Esimesel õhtul saime jõuluvanalt kingitused (loosipakid) ning toimus lihtsalt üks suur läbu. Mõni sell ärkas järgneval hommikul lausa köögipõrandal üles. Täpselt nii kõva pidu oligi. Mina sain hommikul kell viis veel üles ärgata korraks, et oma Eesti pesakonnaga Skype’ida. Järgneval päeval siis läksime kogu hosteli rahvaga randa ja veetsime päeva seal mängides kriketit, jalgpalli ja võrkpalli. Loomulikult surfamine oli päevakorras. Kõigele lisaks toimus liivamemmede ehitamise võistlus. Nende memmede tegemine on palju väljakutsuvam ülesanne, tõsi jutt! Õhtul järgnes õhtusöök, mille eesmärgiks oli igal kambal oma riiki esindada. Sakslasi, keda on siin meeletult palju (muide, neid on Austraaliasse tulnud 2,5 miljonit nende sõnul) valmistasid loomulikult valdavalt kartulisalatit. Seda tegime ka meie. Aga meie kartulisalat oli palju maitsvam kuna sakslased ei kasuta hapukoort ja lihagi vist pole nende salatis. Ah ja täidetuid mune tegime ka, aga ka sellega me polnud originaalsed, kuna keegi teinegi jõudis sama teha. Peab paika küll, et meie köök on kõvasti mõjutatud Saksa köögist!

Liivamemm

Ausalt öeldes polnud aastavahetuski suurem asi siin. Kuna siin on kombeks juba ilutulestikku kella 9 ajal lasta, et lapsed ka saaksid näha, siis meie magasimegi selle lihtsalt maha. Olime surmkindlad, et peab ju ometi südaööl ka midagi toimuma, aga võta näpust- siin linnakeses mitte midagi. Suuremates linnades ikka toimub südaööl midagi. Vähemalt ma siiralt loodan.  Vastasel juhul tuleb Austraallased tuua Euroopasse aastavahetuseks, et neile nädaiata, kuidas asjad meil käivad. Meie aastavahetus siis mööduski kuskil suuremas baaris ja jätkus hostelis.

Vahepeal õnnestus meil mustikad jätta ja uus tööots saada. Nancy oli siin hoolega CV’sid saatnud ja paar nädalat hiljem helistaski talle keegi kohvikust ja kutsus vestlusele. Nancy olevat hea mulje jätnud ning kutsuti mind ja Andrest ka. Kohvikut või õigemini kahte kohvikut peavad Austraalia paarike, aga naine on pärit Leedust. Loreta on täielik maniakk ja tema mees üks paras suss. Pidevalt nad mõtlevad mingeid jutte välja ja näo ees kiidavad sind taevani, kuid tegelikult on neil kõigi kohta midagi öelda. Nad on kõige imelikumad ülemused, keda ma üldse näinud olen siiani. Nad on nende kohvikutega seotud nii palju, et neil pole lihtsalt muud elu. Öösel kell kaks magama ja hommikul uue hooga. Nende jutu järgi on neil aastas ainult kaks vaba päeva. Pole siis imestada, kust see kaos, mis neil seal toimub, pärineb. Meie aja jooksul on üks kokk isegi sealt keset tööpäeva lahkunud. 

Ma olen küll harjunud pikki päevi koristama ja kodus issile poja eest olema, aga see töö seal kohvikus on ikka täielik energia söödik. Kohvik, kus mina valdavalt päevasel ajal töötan on kesklinnas ja väga hea asukohaga. Inimesi käib seal palju. Aga kohvik ise on vist mõõtmetelt 3x2 meetrit. Kokk on kohe nõudepesija kõrval. Laudu kohvikus sees pole, ainult väljas. Seal pakutakse ikka korralikult süüa ja värskelt pressitud mahlasid ning jäätisekokteile pluss smuutisid. Ja linna parimat kohvi. Kui me sinna tööle asusime esimesel päeval, siis pesemata nõudehunnik oli taevani. Oleks siis nii, et ma tegeleks ainult nõudepesuga. Oh ei. Ma jooksen nagu segane seal nõudepesemise postilt mahlade pressimisele, viin tellimused lauda, koristan laudu, olen isegi kokka aidanud, tellimusi vastu võtnud. Hullumaja. Kõigele lisaks tuleb pidevalt joosta nende teise kohvikusse, kus Nancy töötab ja sealt asju tuua, mis parasjagu sealt pisikesest kohvikust otsa on saanud. Muud ei kuulegi kui seda, et Merilin tee seda ja toda, jookse sinna ja siia. Vahel töötame pea 13 tundi päevas. Saame musta raha. Omanikud ei taha makse maksta ja seega on ta väga õnnelik meile rohkem tunde andma, kui teistele töötajatele, kes lepinguga tööl on. Aga palk on ikkagi väga hea. Päevas teenime keskelt läbi 100 eurot, mõnikord rohkem, teinekord vähem.

Nancy aga töötab siis seal veits rahulikumas kohvikus. Ja mis kõige tähtsam- seal on õhku, mida hingata! Mina käin seal ka õhtuti tööl, aga siis juba rohkem jäätiseid müümas, mida nad ise valmistavad ning peamiselt kohvikut koristamas/sulgemas.

Ma küll ei ole väga eputaja, aga sellise asjaga ma lihtsalt pean eputama. Meie kohvikus käis mitu päeva järjest Russell Crowe kohvi joomas. Pluss veel Simon Pegg. Ja keegi, kelle nime ma ei tea, aga tean, et ta ka kuskil filmis mänginud on. Russell Crowe omab siin pisikeses kohas farmi. Tundub imelik koht, kus seda omada, aga nii see igatahes on. Tal on praegu siin mingisugune show ja enne farmi tagasi minekut umbes kella poole 6 ajal tulevad nad alati meile kohvi jooma. Meil loomulikult ei lubatud pilti teha ega autogrammi paluda. Aga vähemalt ma saan kõigile kekutada, et Russell Crowe on mind näinud haha. Viimane kord, kui ma teda nägin, siis tol päeval oli mul mingi haigus kallal. Süda läks nii pahaks ja väga liigutada ei tahtnud. Boss ütles, et mine koju ära, aga hell no ma lähen koju, kui Russell iga kell uksest sisse astub. Vägisi oksendamist tagasi hoides ja näost kahvatuna ma siis ootasingi staarid ära. Nii kui nad läinud olid, võisin vetsu tormata. Kahjuks õhtuks tõusis palavik ja enesetunne oli kohutav. Kui muidu magame siin linadega, siis tol ööl ma magasin paksu vatiteki all.

Simon Pegg, juhuks, kui nimi kellelegi midagi ei ütle. 

Russelllll. Minu lemmik oli ta filmis Piinatud geenius. Teadagi tuntakse teda kõige rohkem filmist Gladiaator.

Mis Austraalias veel silma on jäänud. Esiteks on naljakas juba see, et see pangakaart, mida meie omame on nii lihtsasti kasutatav. Kui me näiteks poes maksame, siis sa paned oma kaardi sinna aparaadi vastu korraks ja ongi olemas. Ei pea mingit koodi sisestama. Ühesõnaga, kui keegi sinu kaardi peaks leidma, siis on väga lihtne sellega poodlema minna. Aga ilmselt on siis rahvas siin piisavalt aus, kui selline süsteem ikkagi kasutuses on. Või on mingid kindlustused peal või kes seda tead. Samas võib ka kindlasti limiit kaardil peal olla.

Teistmoodi on siis esmakohtingute reeglid. Andres hoiatas meid, et Austraalias kipub olema nii, et esimestel kohtingutel maksab tüdruk, et näidata sellega hoolivust partneri vastu. Meie jaoks tundus see absurdne. Nancy aga kutsuti välja Aussi kuti poolt. Võttis siis ta kogu oma sularaha kaasa. Pangakaardi ka veel. Õnneks läks nii, et see kutt polnud vist selle tava austaja ja tegi õhtusöögi ise välja haha. Kuigi kui sõber käis Austraalia tüdrukuga väljas söömas, siis tormas tüdruk kohe ise maksma. Kummaline süsteem siin :D

Aga sellegipoolest inimesed on siin lihtsalt hämmastavalt toredad. Kõnnid tänaval ja inimesed lihtsalt naeratavad sulle. Neil pole aimugi, kes sa oled ja nad küsivad, kuidas su perel läheb ja mis su plaanid on. Jääd korraks tänaval nõutult seisma, pakutakse sulle kohe abi. Tundub kuidagi liiga hea, et tõsi olla, aga nii see on. Muidugi on ka igasuguseid hulle. Näiteks üks õhtu paarike istus hosteli lähedal pargis ja kolme liikmeline kamp lähenes neile. Keegi virutas siis kutile, kes pingil istus pikku lõugu ja väitis, et tema sõbraga ei jamata. Loomulikult polnud neil aimugi, millest jutt. Paar jooksis tagasi hosteli juurde. Mingil põhjusel need tüübid ärritusid veelgi enam ja korjasid kuskilt jämedad kaikad üles ja järgnesid hosteli õue. Väljas oli veel inimesi ja ka nemad said nende kaigastega vastu päid ja jalgu. Loomulikult kutsuti politsei ja kuna mina nägin ka aia tagant neid löömamehi, siis pidin politseile oma andmeid jagama.  Siiani neid vist leitud pole.

Samuti tundub, et aborigeenide suhtes on inimestel eelarvamusi. Nad tunduvad olema natuke agressiivsemad ja kuulduste järgi varastavad palju. Samuti on valgetel nende vastu kergelt halba suhtumist, kuna aborigeenid saavad valitsuselt raha. Miks nad seda saavad. Aastatel 1900-1970 võeti aborigeenidelt lapsed ära ja anti nad valgetele lapsendamiseks. Seda tehti vastu nende tahtmist ja selle eest saavad nad nüüd valuraha. Praegu aga leiavad Austraallased, et on peale kasvanud juba uus põlvkond ja nemad ei peaks enam raha saama. Mis ühest küljest tundub hea tähelepanekuna ja ma saan natuke nendest aru, miks nad tunnevad, et neid diskrimineeritakse. Teisest küljest aga ma eeldan, et valitsus ei julgeks muudatusi väga teha, kuna ajaloos on valged Austraallased aborigeene piisavalt piinanud. Kuidas võtta. Keeruline olukord, millele lahendust on raske leida.

Meie hosteli lähedal on botaanikaed, kus on võimalik tasuta jalutamas käia.

Add caption

Hostel korraldas reisi Emerald randa, mis on tuntud kängurute tõttu. Neid on seal palju ja inimestega on nad harjunud. 

Emerald beach

Kohalik

Huvitaval kombel kõik arvavad, et mina ja Nancy oleme õed

Nänn palmi otsas kõõlumas :)

Käisime kajakitamas :)

Mõnus jahutus kuumal päeval :)

Pärast matkamist väsisime silmanähtavalt ära

Tarzani Andres

Dorrigo National Park

Mina lähen nädala pärast Brisbane'i, sest Kevin peaks siia jõudma :) Kuna kõigil on nii erinevad soovid edasi liikumise osas, siis ei oskagi arvata, mis saama hakkab. Aga sellest kõigest juba järgmises sissekandes. Seniks rõõmsaid talvepäevasid teile sinna Eesti! Kallistame!