Coffs Harbour, Russell Crowe, jõulud ja palju sakslasi

Kes blogi peab, siis teab, et on võimalik jälgida sinu sissekande vaadatavust. Ühesõnaga saad ära näha kõik riigid, kes sinu kirjapanekuid on lugenud. Loomulikult eestikeelset blogi loevad kõige rohkem eestlased. Minu üllatuseks teisel kohal oli aga USA ning lehe vaatamisi oli täpselt nii palju, et imestusest toit kurku kinni jääda võiks. Miks? Minu mäletamist mööda elab seal ainult üks tuttav. Ei usu, et temagi seda lugenud on. Tundub, et mind jälgitakse. Seega, kui Austraalias peaksid kastanipuud vohama hakkama, siis USA teab, kelle peale näpuga näidata.

Viimaste päevade jooksul, mis me Gold Coastil veetsime, otsustasime, et võtame suuna Coffs Harbouri poole. Üks Eesti poiss teadis rääkida, et seal on palju mustika farme. Helistasime mõningatele farmeritele ning kui kuulsime, et üldjuhul kümme dollarit tunnis saab palka, siis kõigil kiskusid ninad kortsu, sest meid oli hellitatud juttudega kahekümnest dollarist tunnis. No mõtlesime, et lähme ikka kohale ja vaatame seda asja. Coffs Harbour jääb eelmisest elupaigast kuskil kuue tunni tee kaugusele. Lõunasse. Nüüd me siis oleme põhimõtteliselt Brisbane’i ja Sidney vahel. Andres oli meil üsna stressis, kuna ta põdes meie elukoha puudumise pärast. Just meie tõttu oli ta mures. Meie Nancyga aga võtsime seda just nagu põnevat seiklust :) Kujutasime vist ette, et ärkame hommikul rannas ja sööme hommikusöögiks banaane. Kuid ei, nii "õnnetult" meil veel läinud ei ole. Jõudsime aga linna ja avastasime, et kõik kohad on kinni, kuna kell oli juba viis ja laupäev  pealekauba veel. Muide, siin pannakse enamus asutused väga vara kinni. Näituseks suuremad kaubanduskeskused suletakse juba kella poole kuue ajal. Nädalavahetusel veelgi varem. Neljapäeviti on siis luksus kauem osturallit teha, lausa kella poole kaheksani.

Kui nüüd jätkata sealt, kus ma pooleli jäin. Istusime siis selles väikeses linnakeses suletud turismiinfo ukse taga. Nägin seal lähedal teisigi matkaselle ja küsisin, kas nad teavad midagi bäkkerite hostelist. Sinna olidki nad teel. Järgnesime neile, kuid õhtu lõpuks leidsime siiski hoopis teise hosteli. Seal oli meil ülim privaatsus. Saime kolmekesi ühes toas olla ja meil oli isegi oma vannituba. Ülejäänud toad olid kuuele või neljale inimesele ja ilma vannitoata haha. Sellepärast saigi juba kolmest tuba lugeda piisavalt privaatseks.

Järgmiste päevade jooksul käisime juba farmi tööd otsimas. Saimegi. Mustikaid korjama. Jee. Või tegelikult mitte nii rõõmsalt. Tuli välja, et farmi peavad hindud. Nemad juba naljalt sulle head palka ei maksa. Meie päevateenistus põhines siis vastavalt sellel, kui palju me ämbreid jõudsime ära korjata. Üks ämber- 5 dollarit. Ühte ämbrit sa korjad aga kuskil pool tundi. Seega tunnis teenisid sa oma kümme dollarit. Iga kord, kui viis ämbrit oli korjatud, teadsid, et päeva üüriraha on olemas, järgmised kaks ämbrit lähevad söögi jaoks, sealt edasi bensiinile ja lõpuks saab ehk viis kuni kümme dollarit kasumit kah :D Nutt tuli peale küll. Tööd tegime päeva jooksul kuskil kaheksa tundi. Kokkuvõtteks saimegi ligi 80 dollarit. Kui elaks õhust ja armastusest, siis oleks see ju hea palk küll. Nädalas oli meie teenistus ligi 600 dollarit. Aga seda juhtus ainult korra. Üldiselt oli ikka hulga kehvem, sest vihma tõttu alati tööle ei saanudki ja teine kord jälle kuumus tappis. Kujutage ise ette, kui põõsaste vahel on 40 kraadi kuuma ja siis nopi seal neid marju. Väga ei tahaks küll. Õnneks põõsad on siin kõrged, minust pikemad. Ei pea küürutama ja vahel õnnestub isegi päikese eest varjuda. Naeru ei saanud tagasi küll hoida, kui asi puudutas hindude aktsenti. Perenaise "bring mii muuur bukets" meenutas mulle kogu aeg Simpsonitest tegelaskuju Apu kliki seda

Mustikaid korjata oli tõeline piin, aga lohutuseks olid põllud looduskaunis kohas. Pärast vihma hakkasid mäed aurama.

Lõpuks pidime loobuma oma luksuslikust toast ja hostelit vahetama. Läksime hostelisse, kus peame kuuekesi toas olema. Juhtus nii, et mina ja Nancy olime ainukesed tüdrukud toas. Õnneks poisid, kellega tuba jagasime olid seal korralikud ja isegi meie tiba tillukene tuba on normaalsuse piirides korras.

Siin toas on lisaks neile kahele voodile veel üks voodi. Jep, häid lambaid mahub ühte lauta ikka palju. 

Oleme siin hostelis juba pea viis nädalat olnud.  Piisavalt pikk aeg, et mõelda edasi liikumisele. Aga samas siin hostelis on piisavalt lõbus olla. Iga päev nad korraldavad midagi. Pizza ja bbq õhtuid, surfamine, kajakitmine, lauatennis, väiksed reisid kuskile ja palju muud. Kuna siin viibivad valdavalt noored inimesed, siis tegevust ja nalja jätkub kauaks. Juba sellepärast otsustasime ka jõulud siin mööda saata. Kuigi. Kahtlemata pole siin ikka õiged jõulud. Esiteks ei saa sa juba seda õiget jõulutunnetki, kui õues lõõmab päike ja parimal juhul paari maja küljes ripub mõni jõulutuluke. Siin lihtsalt ei pöörata sellel nii palju tähelepanu. Esimesel õhtul saime jõuluvanalt kingitused (loosipakid) ning toimus lihtsalt üks suur läbu. Mõni sell ärkas järgneval hommikul lausa köögipõrandal üles. Täpselt nii kõva pidu oligi. Mina sain hommikul kell viis veel üles ärgata korraks, et oma Eesti pesakonnaga Skype’ida. Järgneval päeval siis läksime kogu hosteli rahvaga randa ja veetsime päeva seal mängides kriketit, jalgpalli ja võrkpalli. Loomulikult surfamine oli päevakorras. Kõigele lisaks toimus liivamemmede ehitamise võistlus. Nende memmede tegemine on palju väljakutsuvam ülesanne, tõsi jutt! Õhtul järgnes õhtusöök, mille eesmärgiks oli igal kambal oma riiki esindada. Sakslasi, keda on siin meeletult palju (muide, neid on Austraaliasse tulnud 2,5 miljonit nende sõnul) valmistasid loomulikult valdavalt kartulisalatit. Seda tegime ka meie. Aga meie kartulisalat oli palju maitsvam kuna sakslased ei kasuta hapukoort ja lihagi vist pole nende salatis. Ah ja täidetuid mune tegime ka, aga ka sellega me polnud originaalsed, kuna keegi teinegi jõudis sama teha. Peab paika küll, et meie köök on kõvasti mõjutatud Saksa köögist!

Liivamemm

Ausalt öeldes polnud aastavahetuski suurem asi siin. Kuna siin on kombeks juba ilutulestikku kella 9 ajal lasta, et lapsed ka saaksid näha, siis meie magasimegi selle lihtsalt maha. Olime surmkindlad, et peab ju ometi südaööl ka midagi toimuma, aga võta näpust- siin linnakeses mitte midagi. Suuremates linnades ikka toimub südaööl midagi. Vähemalt ma siiralt loodan.  Vastasel juhul tuleb Austraallased tuua Euroopasse aastavahetuseks, et neile nädaiata, kuidas asjad meil käivad. Meie aastavahetus siis mööduski kuskil suuremas baaris ja jätkus hostelis.

Vahepeal õnnestus meil mustikad jätta ja uus tööots saada. Nancy oli siin hoolega CV’sid saatnud ja paar nädalat hiljem helistaski talle keegi kohvikust ja kutsus vestlusele. Nancy olevat hea mulje jätnud ning kutsuti mind ja Andrest ka. Kohvikut või õigemini kahte kohvikut peavad Austraalia paarike, aga naine on pärit Leedust. Loreta on täielik maniakk ja tema mees üks paras suss. Pidevalt nad mõtlevad mingeid jutte välja ja näo ees kiidavad sind taevani, kuid tegelikult on neil kõigi kohta midagi öelda. Nad on kõige imelikumad ülemused, keda ma üldse näinud olen siiani. Nad on nende kohvikutega seotud nii palju, et neil pole lihtsalt muud elu. Öösel kell kaks magama ja hommikul uue hooga. Nende jutu järgi on neil aastas ainult kaks vaba päeva. Pole siis imestada, kust see kaos, mis neil seal toimub, pärineb. Meie aja jooksul on üks kokk isegi sealt keset tööpäeva lahkunud. 

Ma olen küll harjunud pikki päevi koristama ja kodus issile poja eest olema, aga see töö seal kohvikus on ikka täielik energia söödik. Kohvik, kus mina valdavalt päevasel ajal töötan on kesklinnas ja väga hea asukohaga. Inimesi käib seal palju. Aga kohvik ise on vist mõõtmetelt 3x2 meetrit. Kokk on kohe nõudepesija kõrval. Laudu kohvikus sees pole, ainult väljas. Seal pakutakse ikka korralikult süüa ja värskelt pressitud mahlasid ning jäätisekokteile pluss smuutisid. Ja linna parimat kohvi. Kui me sinna tööle asusime esimesel päeval, siis pesemata nõudehunnik oli taevani. Oleks siis nii, et ma tegeleks ainult nõudepesuga. Oh ei. Ma jooksen nagu segane seal nõudepesemise postilt mahlade pressimisele, viin tellimused lauda, koristan laudu, olen isegi kokka aidanud, tellimusi vastu võtnud. Hullumaja. Kõigele lisaks tuleb pidevalt joosta nende teise kohvikusse, kus Nancy töötab ja sealt asju tuua, mis parasjagu sealt pisikesest kohvikust otsa on saanud. Muud ei kuulegi kui seda, et Merilin tee seda ja toda, jookse sinna ja siia. Vahel töötame pea 13 tundi päevas. Saame musta raha. Omanikud ei taha makse maksta ja seega on ta väga õnnelik meile rohkem tunde andma, kui teistele töötajatele, kes lepinguga tööl on. Aga palk on ikkagi väga hea. Päevas teenime keskelt läbi 100 eurot, mõnikord rohkem, teinekord vähem.

Nancy aga töötab siis seal veits rahulikumas kohvikus. Ja mis kõige tähtsam- seal on õhku, mida hingata! Mina käin seal ka õhtuti tööl, aga siis juba rohkem jäätiseid müümas, mida nad ise valmistavad ning peamiselt kohvikut koristamas/sulgemas.

Ma küll ei ole väga eputaja, aga sellise asjaga ma lihtsalt pean eputama. Meie kohvikus käis mitu päeva järjest Russell Crowe kohvi joomas. Pluss veel Simon Pegg. Ja keegi, kelle nime ma ei tea, aga tean, et ta ka kuskil filmis mänginud on. Russell Crowe omab siin pisikeses kohas farmi. Tundub imelik koht, kus seda omada, aga nii see igatahes on. Tal on praegu siin mingisugune show ja enne farmi tagasi minekut umbes kella poole 6 ajal tulevad nad alati meile kohvi jooma. Meil loomulikult ei lubatud pilti teha ega autogrammi paluda. Aga vähemalt ma saan kõigile kekutada, et Russell Crowe on mind näinud haha. Viimane kord, kui ma teda nägin, siis tol päeval oli mul mingi haigus kallal. Süda läks nii pahaks ja väga liigutada ei tahtnud. Boss ütles, et mine koju ära, aga hell no ma lähen koju, kui Russell iga kell uksest sisse astub. Vägisi oksendamist tagasi hoides ja näost kahvatuna ma siis ootasingi staarid ära. Nii kui nad läinud olid, võisin vetsu tormata. Kahjuks õhtuks tõusis palavik ja enesetunne oli kohutav. Kui muidu magame siin linadega, siis tol ööl ma magasin paksu vatiteki all.

Simon Pegg, juhuks, kui nimi kellelegi midagi ei ütle. 

Russelllll. Minu lemmik oli ta filmis Piinatud geenius. Teadagi tuntakse teda kõige rohkem filmist Gladiaator.

Mis Austraalias veel silma on jäänud. Esiteks on naljakas juba see, et see pangakaart, mida meie omame on nii lihtsasti kasutatav. Kui me näiteks poes maksame, siis sa paned oma kaardi sinna aparaadi vastu korraks ja ongi olemas. Ei pea mingit koodi sisestama. Ühesõnaga, kui keegi sinu kaardi peaks leidma, siis on väga lihtne sellega poodlema minna. Aga ilmselt on siis rahvas siin piisavalt aus, kui selline süsteem ikkagi kasutuses on. Või on mingid kindlustused peal või kes seda tead. Samas võib ka kindlasti limiit kaardil peal olla.

Teistmoodi on siis esmakohtingute reeglid. Andres hoiatas meid, et Austraalias kipub olema nii, et esimestel kohtingutel maksab tüdruk, et näidata sellega hoolivust partneri vastu. Meie jaoks tundus see absurdne. Nancy aga kutsuti välja Aussi kuti poolt. Võttis siis ta kogu oma sularaha kaasa. Pangakaardi ka veel. Õnneks läks nii, et see kutt polnud vist selle tava austaja ja tegi õhtusöögi ise välja haha. Kuigi kui sõber käis Austraalia tüdrukuga väljas söömas, siis tormas tüdruk kohe ise maksma. Kummaline süsteem siin :D

Aga sellegipoolest inimesed on siin lihtsalt hämmastavalt toredad. Kõnnid tänaval ja inimesed lihtsalt naeratavad sulle. Neil pole aimugi, kes sa oled ja nad küsivad, kuidas su perel läheb ja mis su plaanid on. Jääd korraks tänaval nõutult seisma, pakutakse sulle kohe abi. Tundub kuidagi liiga hea, et tõsi olla, aga nii see on. Muidugi on ka igasuguseid hulle. Näiteks üks õhtu paarike istus hosteli lähedal pargis ja kolme liikmeline kamp lähenes neile. Keegi virutas siis kutile, kes pingil istus pikku lõugu ja väitis, et tema sõbraga ei jamata. Loomulikult polnud neil aimugi, millest jutt. Paar jooksis tagasi hosteli juurde. Mingil põhjusel need tüübid ärritusid veelgi enam ja korjasid kuskilt jämedad kaikad üles ja järgnesid hosteli õue. Väljas oli veel inimesi ja ka nemad said nende kaigastega vastu päid ja jalgu. Loomulikult kutsuti politsei ja kuna mina nägin ka aia tagant neid löömamehi, siis pidin politseile oma andmeid jagama.  Siiani neid vist leitud pole.

Samuti tundub, et aborigeenide suhtes on inimestel eelarvamusi. Nad tunduvad olema natuke agressiivsemad ja kuulduste järgi varastavad palju. Samuti on valgetel nende vastu kergelt halba suhtumist, kuna aborigeenid saavad valitsuselt raha. Miks nad seda saavad. Aastatel 1900-1970 võeti aborigeenidelt lapsed ära ja anti nad valgetele lapsendamiseks. Seda tehti vastu nende tahtmist ja selle eest saavad nad nüüd valuraha. Praegu aga leiavad Austraallased, et on peale kasvanud juba uus põlvkond ja nemad ei peaks enam raha saama. Mis ühest küljest tundub hea tähelepanekuna ja ma saan natuke nendest aru, miks nad tunnevad, et neid diskrimineeritakse. Teisest küljest aga ma eeldan, et valitsus ei julgeks muudatusi väga teha, kuna ajaloos on valged Austraallased aborigeene piisavalt piinanud. Kuidas võtta. Keeruline olukord, millele lahendust on raske leida.

Meie hosteli lähedal on botaanikaed, kus on võimalik tasuta jalutamas käia.

Add caption

Hostel korraldas reisi Emerald randa, mis on tuntud kängurute tõttu. Neid on seal palju ja inimestega on nad harjunud. 

Emerald beach

Kohalik

Huvitaval kombel kõik arvavad, et mina ja Nancy oleme õed

Nänn palmi otsas kõõlumas :)

Käisime kajakitamas :)

Mõnus jahutus kuumal päeval :)

Pärast matkamist väsisime silmanähtavalt ära

Tarzani Andres

Dorrigo National Park

Mina lähen nädala pärast Brisbane'i, sest Kevin peaks siia jõudma :) Kuna kõigil on nii erinevad soovid edasi liikumise osas, siis ei oskagi arvata, mis saama hakkab. Aga sellest kõigest juba järgmises sissekandes. Seniks rõõmsaid talvepäevasid teile sinna Eesti! Kallistame!