Kes blogi peab, siis teab, et on
võimalik jälgida sinu sissekande vaadatavust. Ühesõnaga saad ära näha kõik
riigid, kes sinu kirjapanekuid on lugenud. Loomulikult eestikeelset blogi
loevad kõige rohkem eestlased. Minu üllatuseks teisel kohal oli aga USA ning
lehe vaatamisi oli täpselt nii palju, et imestusest toit kurku kinni jääda
võiks. Miks? Minu mäletamist mööda elab seal ainult üks tuttav. Ei usu, et
temagi seda lugenud on. Tundub, et mind jälgitakse. Seega, kui Austraalias
peaksid kastanipuud vohama hakkama, siis USA teab, kelle peale näpuga näidata.
Viimaste päevade jooksul, mis me
Gold Coastil veetsime, otsustasime, et võtame suuna Coffs Harbouri poole. Üks
Eesti poiss teadis rääkida, et seal on palju mustika farme. Helistasime
mõningatele farmeritele ning kui kuulsime, et üldjuhul kümme dollarit tunnis
saab palka, siis kõigil kiskusid ninad kortsu, sest meid oli hellitatud
juttudega kahekümnest dollarist tunnis. No mõtlesime, et lähme ikka kohale
ja vaatame seda asja. Coffs Harbour jääb eelmisest elupaigast kuskil kuue
tunni tee kaugusele. Lõunasse. Nüüd me siis oleme põhimõtteliselt Brisbane’i ja
Sidney vahel. Andres oli meil üsna stressis, kuna ta põdes meie elukoha
puudumise pärast. Just meie tõttu oli ta mures. Meie Nancyga aga võtsime seda just
nagu põnevat seiklust :) Kujutasime vist ette, et ärkame hommikul rannas ja sööme hommikusöögiks banaane. Kuid ei, nii "õnnetult" meil veel läinud ei ole. Jõudsime aga linna ja avastasime, et kõik kohad on
kinni, kuna kell oli juba viis ja laupäev
pealekauba veel. Muide, siin pannakse enamus asutused väga vara kinni.
Näituseks suuremad kaubanduskeskused suletakse juba kella poole kuue ajal.
Nädalavahetusel veelgi varem. Neljapäeviti on siis luksus kauem osturallit
teha, lausa kella poole kaheksani.
Kui nüüd jätkata sealt, kus ma
pooleli jäin. Istusime siis selles väikeses linnakeses suletud turismiinfo ukse
taga. Nägin seal lähedal teisigi matkaselle ja küsisin, kas nad teavad midagi
bäkkerite hostelist. Sinna olidki nad teel. Järgnesime neile, kuid õhtu lõpuks
leidsime siiski hoopis teise hosteli. Seal oli meil ülim privaatsus. Saime
kolmekesi ühes toas olla ja meil oli isegi oma vannituba. Ülejäänud toad olid
kuuele või neljale inimesele ja ilma vannitoata haha. Sellepärast saigi juba
kolmest tuba lugeda piisavalt privaatseks.
Järgmiste päevade jooksul käisime
juba farmi tööd otsimas. Saimegi. Mustikaid korjama. Jee. Või tegelikult mitte
nii rõõmsalt. Tuli välja, et farmi peavad hindud. Nemad juba naljalt sulle head
palka ei maksa. Meie päevateenistus põhines siis vastavalt sellel, kui palju me
ämbreid jõudsime ära korjata. Üks ämber- 5 dollarit. Ühte ämbrit sa korjad aga
kuskil pool tundi. Seega tunnis teenisid sa oma kümme dollarit. Iga kord, kui viis ämbrit oli korjatud, teadsid, et päeva üüriraha on olemas, järgmised kaks ämbrit lähevad söögi jaoks, sealt edasi bensiinile ja lõpuks saab ehk viis kuni kümme dollarit kasumit kah :D Nutt tuli peale küll. Tööd tegime
päeva jooksul kuskil kaheksa tundi. Kokkuvõtteks saimegi ligi 80 dollarit. Kui
elaks õhust ja armastusest, siis oleks see ju hea palk küll. Nädalas oli meie
teenistus ligi 600 dollarit. Aga seda juhtus ainult korra. Üldiselt oli ikka
hulga kehvem, sest vihma tõttu alati tööle ei saanudki ja teine kord jälle
kuumus tappis. Kujutage ise ette, kui põõsaste vahel on 40 kraadi kuuma ja siis
nopi seal neid marju. Väga ei tahaks küll. Õnneks põõsad on siin kõrged, minust
pikemad. Ei pea küürutama ja vahel õnnestub isegi päikese eest varjuda. Naeru ei saanud tagasi küll hoida, kui asi puudutas hindude aktsenti. Perenaise "bring mii muuur bukets" meenutas mulle kogu aeg Simpsonitest tegelaskuju Apu kliki seda

 |
| Mustikaid korjata oli tõeline piin, aga lohutuseks olid põllud looduskaunis kohas. Pärast vihma hakkasid mäed aurama. |
Lõpuks pidime loobuma oma
luksuslikust toast ja hostelit vahetama. Läksime hostelisse, kus peame kuuekesi
toas olema. Juhtus nii, et mina ja Nancy olime ainukesed tüdrukud toas. Õnneks
poisid, kellega tuba jagasime olid seal korralikud ja isegi meie tiba tillukene
tuba on normaalsuse piirides korras.
 |
| Siin toas on lisaks neile kahele voodile veel üks voodi. Jep, häid lambaid mahub ühte lauta ikka palju. |
Oleme siin hostelis juba pea viis nädalat
olnud. Piisavalt pikk aeg, et mõelda
edasi liikumisele. Aga samas siin hostelis on piisavalt lõbus olla. Iga päev
nad korraldavad midagi. Pizza ja bbq õhtuid, surfamine, kajakitmine,
lauatennis, väiksed reisid kuskile ja palju muud. Kuna siin viibivad valdavalt
noored inimesed, siis tegevust ja nalja jätkub kauaks. Juba sellepärast
otsustasime ka jõulud siin mööda saata. Kuigi. Kahtlemata pole siin ikka õiged
jõulud. Esiteks ei saa sa juba seda õiget jõulutunnetki, kui õues lõõmab päike
ja parimal juhul paari maja küljes ripub mõni jõulutuluke. Siin lihtsalt ei
pöörata sellel nii palju tähelepanu. Esimesel õhtul saime jõuluvanalt kingitused
(loosipakid) ning toimus lihtsalt üks suur läbu. Mõni sell ärkas järgneval
hommikul lausa köögipõrandal üles. Täpselt nii kõva pidu oligi. Mina sain
hommikul kell viis veel üles ärgata korraks, et oma Eesti pesakonnaga
Skype’ida. Järgneval päeval siis läksime kogu hosteli rahvaga randa ja veetsime
päeva seal mängides kriketit, jalgpalli ja võrkpalli. Loomulikult surfamine oli
päevakorras. Kõigele lisaks toimus liivamemmede ehitamise võistlus. Nende
memmede tegemine on palju väljakutsuvam ülesanne, tõsi jutt! Õhtul järgnes õhtusöök, mille eesmärgiks oli igal kambal oma riiki esindada. Sakslasi, keda
on siin meeletult palju (muide, neid on Austraaliasse tulnud 2,5 miljonit nende
sõnul) valmistasid loomulikult valdavalt kartulisalatit. Seda tegime ka meie.
Aga meie kartulisalat oli palju maitsvam kuna sakslased ei kasuta hapukoort ja
lihagi vist pole nende salatis. Ah ja täidetuid mune tegime ka, aga ka sellega
me polnud originaalsed, kuna keegi teinegi jõudis sama teha. Peab paika küll,
et meie köök on kõvasti mõjutatud Saksa köögist!
 |
| Liivamemm |
Ausalt öeldes polnud aastavahetuski
suurem asi siin. Kuna siin on kombeks juba ilutulestikku kella 9 ajal lasta, et
lapsed ka saaksid näha, siis meie magasimegi selle lihtsalt maha. Olime
surmkindlad, et peab ju ometi südaööl ka midagi toimuma, aga võta näpust- siin
linnakeses mitte midagi. Suuremates linnades ikka toimub südaööl midagi. Vähemalt
ma siiralt loodan. Vastasel juhul tuleb Austraallased tuua Euroopasse aastavahetuseks, et neile nädaiata, kuidas asjad meil käivad. Meie aastavahetus siis mööduski kuskil suuremas baaris ja
jätkus hostelis.
Vahepeal õnnestus meil mustikad
jätta ja uus tööots saada. Nancy oli siin hoolega CV’sid saatnud ja paar
nädalat hiljem helistaski talle keegi kohvikust ja kutsus vestlusele. Nancy
olevat hea mulje jätnud ning kutsuti mind ja Andrest ka. Kohvikut või õigemini
kahte kohvikut peavad Austraalia paarike, aga naine on pärit Leedust. Loreta on täielik maniakk ja tema mees üks paras suss. Pidevalt nad mõtlevad mingeid jutte välja ja näo ees kiidavad sind taevani, kuid tegelikult on neil kõigi kohta midagi öelda. Nad on kõige imelikumad ülemused, keda ma üldse näinud olen siiani. Nad on nende kohvikutega seotud nii palju, et neil pole lihtsalt muud elu. Öösel kell kaks magama ja hommikul uue hooga. Nende jutu järgi on neil aastas ainult kaks vaba päeva. Pole siis imestada, kust see kaos, mis neil seal toimub, pärineb. Meie aja jooksul on üks kokk isegi sealt keset tööpäeva lahkunud.
Ma olen küll harjunud pikki päevi koristama ja kodus issile poja
eest olema, aga see töö seal kohvikus on ikka täielik energia söödik. Kohvik,
kus mina valdavalt päevasel ajal töötan on kesklinnas ja väga hea asukohaga.
Inimesi käib seal palju. Aga kohvik ise on vist mõõtmetelt 3x2 meetrit. Kokk on
kohe nõudepesija kõrval. Laudu kohvikus sees pole, ainult väljas. Seal
pakutakse ikka korralikult süüa ja värskelt pressitud mahlasid ning
jäätisekokteile pluss smuutisid. Ja linna parimat kohvi. Kui me sinna tööle
asusime esimesel päeval, siis pesemata nõudehunnik oli taevani. Oleks siis nii,
et ma tegeleks ainult nõudepesuga. Oh ei. Ma jooksen nagu segane seal
nõudepesemise postilt mahlade pressimisele, viin tellimused lauda, koristan
laudu, olen isegi kokka aidanud, tellimusi vastu võtnud. Hullumaja. Kõigele
lisaks tuleb pidevalt joosta nende teise kohvikusse, kus Nancy töötab ja sealt
asju tuua, mis parasjagu sealt pisikesest kohvikust otsa on saanud. Muud ei
kuulegi kui seda, et Merilin tee seda ja toda, jookse sinna ja siia. Vahel
töötame pea 13 tundi päevas. Saame musta raha. Omanikud ei taha makse maksta ja
seega on ta väga õnnelik meile rohkem tunde andma, kui teistele töötajatele,
kes lepinguga tööl on. Aga palk on ikkagi väga hea. Päevas teenime keskelt läbi
100 eurot, mõnikord rohkem, teinekord vähem.
Nancy aga töötab siis seal veits
rahulikumas kohvikus. Ja mis kõige tähtsam- seal on õhku, mida hingata! Mina
käin seal ka õhtuti tööl, aga siis juba rohkem jäätiseid müümas, mida nad ise
valmistavad ning peamiselt kohvikut koristamas/sulgemas.
Ma küll ei ole väga eputaja, aga
sellise asjaga ma lihtsalt pean eputama. Meie kohvikus käis mitu päeva järjest
Russell Crowe kohvi joomas. Pluss veel Simon Pegg. Ja keegi, kelle nime ma ei
tea, aga tean, et ta ka kuskil filmis mänginud on. Russell Crowe omab siin
pisikeses kohas farmi. Tundub imelik koht, kus seda omada, aga nii see igatahes
on. Tal on praegu siin mingisugune show ja enne farmi tagasi minekut umbes
kella poole 6 ajal tulevad nad alati meile kohvi jooma. Meil loomulikult ei
lubatud pilti teha ega autogrammi paluda. Aga vähemalt ma saan kõigile
kekutada, et Russell Crowe on mind näinud haha. Viimane kord, kui ma teda
nägin, siis tol päeval oli mul mingi haigus kallal. Süda läks nii pahaks ja
väga liigutada ei tahtnud. Boss ütles, et mine koju ära, aga hell no ma lähen
koju, kui Russell iga kell uksest sisse astub. Vägisi oksendamist tagasi hoides
ja näost kahvatuna ma siis ootasingi staarid ära. Nii kui nad läinud olid,
võisin vetsu tormata. Kahjuks õhtuks tõusis palavik ja enesetunne oli kohutav.
Kui muidu magame siin linadega, siis tol ööl ma magasin paksu vatiteki all.
 |
| Simon Pegg, juhuks, kui nimi kellelegi midagi ei ütle. |
 |
| Russelllll. Minu lemmik oli ta filmis Piinatud geenius. Teadagi tuntakse teda kõige rohkem filmist Gladiaator. |
Mis Austraalias veel silma on
jäänud. Esiteks on naljakas juba see, et see pangakaart, mida meie omame on nii
lihtsasti kasutatav. Kui me näiteks poes maksame, siis sa paned oma kaardi
sinna aparaadi vastu korraks ja ongi olemas. Ei pea mingit koodi sisestama.
Ühesõnaga, kui keegi sinu kaardi peaks leidma, siis on väga lihtne sellega
poodlema minna. Aga ilmselt on siis rahvas siin piisavalt aus, kui selline
süsteem ikkagi kasutuses on. Või on mingid kindlustused peal või kes seda tead.
Samas võib ka kindlasti limiit kaardil peal olla.
Teistmoodi on siis esmakohtingute
reeglid. Andres hoiatas meid, et Austraalias kipub olema nii, et esimestel
kohtingutel maksab tüdruk, et näidata sellega hoolivust partneri vastu. Meie
jaoks tundus see absurdne. Nancy aga kutsuti välja Aussi kuti poolt. Võttis
siis ta kogu oma sularaha kaasa. Pangakaardi ka veel. Õnneks läks nii, et see
kutt polnud vist selle tava austaja ja tegi õhtusöögi ise välja haha. Kuigi kui
sõber käis Austraalia tüdrukuga väljas söömas, siis tormas tüdruk kohe ise
maksma. Kummaline süsteem siin :D
Aga sellegipoolest inimesed on siin
lihtsalt hämmastavalt toredad. Kõnnid tänaval ja inimesed lihtsalt naeratavad
sulle. Neil pole aimugi, kes sa oled ja nad küsivad, kuidas su perel läheb ja
mis su plaanid on. Jääd korraks tänaval nõutult seisma, pakutakse sulle kohe
abi. Tundub kuidagi liiga hea, et tõsi olla, aga nii see on. Muidugi on ka
igasuguseid hulle. Näiteks üks õhtu paarike istus hosteli lähedal pargis ja
kolme liikmeline kamp lähenes neile. Keegi virutas siis kutile, kes pingil
istus pikku lõugu ja väitis, et tema sõbraga ei jamata. Loomulikult polnud neil
aimugi, millest jutt. Paar jooksis tagasi hosteli juurde. Mingil põhjusel need
tüübid ärritusid veelgi enam ja korjasid kuskilt jämedad kaikad üles ja
järgnesid hosteli õue. Väljas oli veel inimesi ja ka nemad said nende
kaigastega vastu päid ja jalgu. Loomulikult kutsuti politsei ja kuna mina nägin
ka aia tagant neid löömamehi, siis pidin politseile oma andmeid jagama. Siiani neid vist leitud pole.
Samuti tundub, et aborigeenide
suhtes on inimestel eelarvamusi. Nad tunduvad olema natuke agressiivsemad ja
kuulduste järgi varastavad palju. Samuti on valgetel nende vastu kergelt halba
suhtumist, kuna aborigeenid saavad valitsuselt raha. Miks nad seda saavad.
Aastatel 1900-1970 võeti aborigeenidelt lapsed ära ja anti nad valgetele
lapsendamiseks. Seda tehti vastu nende tahtmist ja selle eest saavad nad nüüd
valuraha. Praegu aga leiavad Austraallased, et on peale kasvanud juba uus
põlvkond ja nemad ei peaks enam raha saama. Mis ühest küljest tundub hea
tähelepanekuna ja ma saan natuke nendest aru, miks nad tunnevad, et neid
diskrimineeritakse. Teisest küljest aga ma eeldan, et valitsus ei julgeks
muudatusi väga teha, kuna ajaloos on valged Austraallased aborigeene piisavalt piinanud.
Kuidas võtta. Keeruline olukord, millele lahendust on raske leida.
 |
| Meie hosteli lähedal on botaanikaed, kus on võimalik tasuta jalutamas käia. |
 |
| Add caption |
 |
| Hostel korraldas reisi Emerald randa, mis on tuntud kängurute tõttu. Neid on seal palju ja inimestega on nad harjunud. |
 |
| Emerald beach |
 |
| Kohalik |
 |
| Huvitaval kombel kõik arvavad, et mina ja Nancy oleme õed |
 |
| Nänn palmi otsas kõõlumas :) |
 |
Käisime kajakitamas :)
|
 |
| Mõnus jahutus kuumal päeval :) |
 |
| Pärast matkamist väsisime silmanähtavalt ära |
 |
| Tarzani Andres |
 |
| Dorrigo National Park |
Mina lähen nädala pärast Brisbane'i, sest Kevin peaks siia jõudma :) Kuna kõigil on nii
erinevad soovid edasi liikumise osas, siis ei oskagi arvata, mis saama hakkab.
Aga sellest kõigest juba järgmises sissekandes. Seniks rõõmsaid talvepäevasid
teile sinna Eesti! Kallistame!