Thursday, December 5, 2013

Wildlife




Austraalia lainel


Kui kedagi üldse üllatab, siis kodus mind mõnda aega jälle näha ei saa. Tuli uus tuhin peale ja koos sõbranna Nancyga seadsime suuna Austraalia poole. Ei teagi miks just see riik osutus valituks. Ilmselt päike, rand, ilusad inimesed, veelgi ilusamad palganumbrid, lihtne elu ja palju muud mängisid rolli selle otsuse tegemisel.
Esimese lend väljus Helsingist ja maandusime Hong Kongis. Tegemist oli üheksa tunnise lennuga. Kui te oskate ette kujutada, mis maitsega on lennuki iste, siis just seda maitset me suus tunda saime. Hong Kongis veetsime kolm tundi. Kahjuks küll lennujaama seinte vahel, aga lennujaam oli suur ja ilus. Akendest avanes samuti ilus vaade. Huvitaval kombel olime Nancyga ka kolme Hiina kodaniku jaoks piisavalt huvitav nähtus, et meiega pilti teha. Korraks valdas mind isegi staari tunne. Mõtlesin, et sellega võiks lausa ära harjuda haha :). Järgnes uus lend Hong Kongist Brisbane’i. Istme maitsest suus oli asi kaugel. See oli midagi enamat. Aga see kõik ununeb ruttu, kui oled lõpuks maad puudutanud.

Hong Kongi lennujaamas

Pärast lõputult pikka lendu jõudsime siis sihtkohta. Juba lennuki aknast välja vaadates tervitas meid vihm. Tundus, et ega vahet pole, kas oleme Austraalias või Londonis- üks vihm kõik.
Mis seal ikka. Me ju ikkagi oleme Austraalias. Kaua seda vihma ikka jätkub. Astume siis natuke ebakindla sammuga edasi ametnike poole, kes otsustavad meie saatuse. Esimesest kontrollpunktist saame vaevata läbi. Teises punktis tuleb välja, et Nancyl oli kotis kastanimuna. Kui keegi ei tea selle tarvidusest midagi, siis paljude uskumuse kohaselt toob see õnne, kui see sul kotis on. Selle peale ametnikud palusid meil edasi kolmandasse kontrollpunkti siirduda. Seal siis lõpuks otsustati, et kastanimuna tuleb lennujaama jätta. Aga Nancy nüüd õnnest tühjaks ei jooksnud, sest suure koti sügavustes oli tal teinegi muna, millele jälile ei saadud :) Lennujaama oli meile vastu tulnud Nancy endine klassivend Andres. Sellest päevast alates oleme tema tiiva all olnud. Kuna temal jookseb siin juba teine aasta, siis kogemust ja teadmisi tal juba jätkub! Vahel ma tunnen, et oleme teda oma naiivsete küsimustega ära tüüdanud haha. Aga ei, tegelikult on ta äärmiselt abivalmis ja tore inimene.
Meie esimene kodu jääb Brisbane’ist umbes saja kilomeetri kaugusele. Õnneks on Andresel auto ja siia saamisega probleeme polnud. Elame sellises linnas nagu Coolangatta. Linn asub Gold Coastil. See piirkond on siin tõeline paradiis. Rand, ookean, päike, palmid, särgid- värgid. Super! Siin võiks vabalt elada ja töötada kauem. 

Meie kodu. Ainult mõnikümmend meetrit ookeanist.

Esimese päeva veetsime peamiselt kodus, uurisime ka natuke kodu ümbrust. „Vau“ ja „vauu“- seda korrutasime vist liigagi palju kordi. Aga no mis sa teed, vaated on lihtsalt nii võrratult kaunid ja raske on end taltsutada.

Meie kodurand :)
Add caption


Hello järgmine hommik. Austraalia inglise keel on kummaline. Nagu saaks kõigest aru ja siis teine hetk ei saa midagi aru. Kui rääkida ametnikega, siis on kõik korras, aga kui hakkad farmeritega rääkima, siis sina muudkui palud neil oma öeldut korrata ja vahel mitte üks vaid kaks korda, samal ajal ise häbist maa alla vajudes. Lisaks nende kummalisele aktsendile on neil piisavalt palju veidraid väljendeid, mida üldjuhul pole kuulnud, sest palju meil ikka Austraalia Inglise keelega kokkupuudet on olnud.
Teisel hommikul otsustasime kaugemale seiklema minna. Läksime Springbrook rahvusparkki. Tegelikult oli meie eesmärk tol päeval viies pargis ära käia, aga sellest esimesest me kaugemale ei jõudnudki. Lihtsalt niivõrd palju oli juba sealgi näha. Sõitsime mööda n.ö mägiteid, mis olid üsna kitsad ja käänulised. Ja kõige jubedam oli minu meelest see, et teepiirdeid ei olnud peaaegu üldse. Mõni vale samm ja kuskil kuristikus sa oledki. Nii mõnegi kitsama kurvi peal hoidsin hinge kinni. Loodus seal piirkonnas oli jällegi nii roheline ja kaunis. Nägime tee ääres silti, mis viitas matkarajale. Kõigile teadmiseks viibisime me metsikus looduses. Ühesõnaga, seal võisid kohata igasuguseid elukaid. Nancy ja Andres oli igatahes nagu väiksed lapsed kommipoes ja tormasid pea ees loodusesse. Mina nende järgi. Oma lühikeste pükste ja suvekingakestega otsustasime meie targad siis matkama minna. Mööda mäe kallast alla sikk-sakkis läks trepp. Minu jalad igatahes kogu teekonna värisesid. Vähe sellest, et sõbrad mind Eestis olles hirmutada püüdsid igasuguste loomade piltidega, kes sulle üks null ära teevad, sai ka Andrese käest kuulda mõningaid õudusjutte a la ämblikest, kelle niidid on mitu korda tugevamad kui teras, mis nii mõnegi mootorratturi on tapnud või puulehtede alt välja hüppavatest ämblikest ja jummel teab veel millest. Ma ei tea, kui pikk tee sinna alla oli, aga tundus lõputu olevat. Päris lõpuni me ei läinudki. Ausalt öeldes oli mul hea meel, et otsustasime tagasi tulla. Aga keegi väga ei tahtnud arvestada sellega, et tagasi üles on vaja ka ronida. Järgmine päev oigas ja äigas siin nii mõnigi tegelane.

Ühesõnaga, ole valmis kõigeks.

Kui me olime matkaraja algusesse tagasi jõudmas, siis märkasin järsku mingit suurt, musta ja limast elukat. See oli pea poole meetrine sisaliku laadne loom. Te võite ette kujutada minu reaktsiooni, kui ma seda märkasin.
Sealt edasi liikusime ühest ilusast vaatekohast teise. Ilm läks järjest külmemaks. Lõpuks oli nii, et kui vaatamisväärsus polnud autole piisavalt ligidal, siis sinna me ei läinudki. No lihtsalt nii jahe saabki Austraalias olla ka vahel, kui seljas on napid suveriided. Tegelikult olid meil isegi kampsunid üks hetk seljas, aga isegi nendest polnud kasu.
Sattusime veel kuskile metsa, mis oli nii niiske ja nii mitmekesise taimestikuga. Tundus nagu oleksime olnud täiesti vihmametsas. Super lahe oli.

Tunduks nagu mina oleks kõige vähem põdenud matkaraja alguses.


Muudkui alla ja alla






Sellised kalkunid tatsavad siin vabalt ringi




Esimene madu, kelle ära nägime.


Võrratu :)

Päeva jooksul olime suutnud ära näha mitmeid loomi ja koju jõudes lootsin, et ega neid enam nüüd vähemalt enne järgnevat päeva ei näe, aga kus sa sellega. Hakkasin õhtul siis pesema minema ja vannitoas vaatas mulle juba vastu mingi putukas-mutukas, kes pidavat ka mürgine olema. Oli ikka päev. Isegi teki all ei tundunud turvaline haha.
Mida päev edasi, seda rohkem sa nende loomadega ära harjud. Pead mõtlema nõnda, et tegelikult loomad ei tule ju sind asjata ründama. Kui hoiad silmad lahti ja peale neile ei astu, siis peaks kõik korras olema. Võimalik, et olen naiivne, kui nõnda mõtlen, aga kuidagi peab ju end lohutama.
Veeloomadega on teine lugu. Seal on küll nüüd raske vältida neile pähe astumist. Kui me siia jõudsime, siis uudistes muud ei kuulnudki, kui seda, et hai sai kahest surfarist jagu. Siis peale kauba veel need mürgised meduusid, mis on hmm..nähtamatud -.-
Kuid kõigest sellest hoolimata ei saa jätta elu elamata ja tuleb nautida seda aega siin! Kolmandal päeval sain ujumaski käidud ookeanis. Vesi on niii soolane, aga laine on ehe! Ega seal nagu õieti ujuda ei annagi, aga nalja vees on nabani.
Ülejäänud päevad olemegi siin päevitanud ja tööd otsinud. Andres ostis endale ka surfi laua ja hoolimata sellest, et ta pole kunagi sellega tegelenud sööstis ta kartmatult vette ning üritas kohe lainetes ässata. Nagu arvata võis, siis ega see nii lihtne olegi. Samal ajal, kui Andres surfas, meie päevitasime. Loomulikult oleme jõudnud siin ennast ära ka põletada.

Esimene päev rannas. Gold Coast


Tuul oli nii tugev, et Nancyl tarvitses ainult rätik endale peale panna ja oligi kleit olemas. Kusjuures päevitada oli seal võimatu, liiva lendas ja tegi haiget ka veel.

Muide, ma pidin endale uue telefoni ostma. Et internetis käia, siis peaks mul telefonis see data bla bla töötama, aga minu telefoni oli vist juba päevi näinud ja igatahes ei jäänud muud üle, kui uus telefon osta. Väljavalituks osutus Huawei. Maksis ta 99 dollarit. Ehk siis eurodes see teeb kuskil 65 eurot. Odav jep-jep.
Mis siin veel siis huvitavat ja teistmoodi.
Liiklus on teismoodi, seda vast teate juba. Nancy on saanud rooli taha ka ja ilmselt tajub ta rohkem seda erinevust. Jalakäiana teed ületades on ka raskusi vahel selgusele saada, kuhu poole nüüd siis vaadata tulebki. Liiklusmärkidele on tihti peale kirjutatud, milleks need on mõeldud.
Majad on siin tagasihoidlikud ja lihtsad. Üldjuhul on majad ühekorruselised. Kui tahta rohkem korruseid, siis pead sa projektid ja selleks vastavad asjapulgad peale tellima. Ilmselt pole see odav lõbu.
Siin on enamus autod ikkagi uued ja tihtipeale väga suured. Siin vist pidigi nii olema, et auto peab olema tegija. Maja las ootab renoveerimist aastaid, kui vaja, aga  peaasi, et auto oleks võimas.
Söögi koha pealt veel ei oska nii palju öelda. Kui oleme vaadanud neid menüüsid, siis enamasti pakutakse siin burgereid, kala ja friikaid, liha.. selliseid tüüpilisi praade nagu meil ei tundu siin väga olevat. Vähemalt pole siiani peale sattunud. Musta leiba loomulikult pole. Muu kaup tundub üsnagi sama, mis Eestis. Aga ma olen siin ju ainult nädala olnud. On veel palju avastada!
Kaup on minu meelest umbes sama kallis nagu Soomes. Samuti on alkohol äärmiselt kallis. Samamoodi on alkoholi poed kuskil eraldi. Kunagi pole toidupoes saada neid. Pole siiani isegi samas hoones neid näinud.
Muidu elu on siin lill. Vallalistele tüdrukutele on siin palju kenasid surfipoisse. Ka vallalistele poistele jätkub siin kauneid surfipiigasid. Mina olen lihtsalt õnnelik ja ootan, kuna minu kallis Kevin Austraaliasse järgi tuleb :) Homme liigume siit edasi. Võtame lihtsalt järgmise piirkonna ette ja ei tea, mis meid seal ees ootab, aga loodetavasti palju seiklusi ja tööd. Seekord lähme ilmselt maapiirkonda. Loodame, et sinna levi ka jagub.
Soojad tervitused teile sinna lumisesse Eesti. Juba olengi nukker, et jõulud pean nii kaugel mööda saatma, aga õnneks püüavad Austraallased ka jõulude meeleolu luua.
Järgmiste postitusteni!

Kiri jõuluvanale

1 comment:

  1. Väga mõnusalt kirjutatud muljed! Põnevat avastamist ja edu tööotsingutel. Päikest teisele kaldale ;)

    ReplyDelete